Hiiumaa liivarannal Luidja puhkekülas
20-21. augustil 2004
20.-21. augustil 2004 a toimusid taasiseseisvunud Eesti
Vabariigis Esimesed Hurtade Suvepäevad. Kõlab ju uhkelt? Ka ettevõtmine ise oli
sema uhke! Seda enam, et toimumispaigaks
eksootiline Hiiumaa. Soe suvine meri,imekaunis liivarand
(mitte selline liivapõhjaline inimkilukarp nagu Pärnu või Pirita),
maja mere ääres ja HURDAD...
Aga nüüd kõigest järgemööda.
Isenesest juba sõit Rohukülast Heltermaale oli
vapustav. Meri, päike... Nagu "Keskpäevane praam" ainult ilma tulekahjuta.
Sellist furoori nagu võiks arvata, me siiski oma koertega praamil ei tekitanud.
Asi selles, et osa koeri ootasid ülesõidul ilusti autodes.
Lõunaks jõudis meie autode karavan Luidja puhkekülla.
Heltermaaga võrreldes asub se saare teises otsas.
Meid võtsid vastu puhkemaja omanikud, meie võõrustajad Kadri ja tema abikaasa
ning üllatus üllatus afgaan! Ja mitte lihtsalt mingi afgaan, vaid Pixie kes
hirmsasti oma külaliste
üle rõõmustas.Seda enam et üks külalistest tema
tõeline kodukandi mees oli (kodukant = samast kodust
ehk Kullarandade kodust). See oli Tenor - Joyful
Symphony Black Pavarotti. Maailm on väike...
Kui lõpuks kogu meie seltskond (vaid väheste eranditega kes jõudsid kohale
veidi hiljem) kokku
kogunes võis näha taluõuel fantastilist pilti.
Krapsakad italianod, uhkeldavad afgaanid, elegantne borsoi, mänglevais muskleis
greid ja eksootoline taigaan. Ette rutates ütlen ära, et hiljem liitus
meiega rahumeelne hiiglane iiri hundikoer Grei.
Aga nüüd tagasi oma tagasi selle juurde kuidas me kõik
seal õuel istusime ning näljaste nägudega üksteisele otsa vaatasime.
Kuni... Kuni Alex võttis esimese köögitoimkonna oma osavatesse kätesse ning koos
oma
tütre Caroliniga valmistas kogu seltskonnale ühe
korraliku ja maitsva (mis tema nimi nüüd
oligi - Bolognese italiaano?) lõunasöögi. Tublid!!!
Kõhud täis, meeled head, panid Raimond, Katrin, Piret ja Kristel üles
jooksuraja.
Ei saa ju käest lasta võimalust jooksutada hurtasid mööda liivaranda.
Vahemärkusena:enne jookse said kõik soovijad ujuda eriti agaralt kasutasid seda
võimalust muidugi
koerad. Lühikarvalistega oli kõik ok, aga meie afgaan Xena nägi pärast vett ja
liivaranda välja nagu
tsemendist koer stiilis neofutusür, X-files koolkonna meistritelt.
Aga nüüd kujutage ette: õhtupäikeses sillerdav meri taustaks,
mõnus tuul paitamas palgeid, puhas valge
liivarand ning täistuuridel kihtutavad hurdad selle
pildi keskel. Fantastiline!!!
Oleks veel avamerel seilanud täispurjedes fregatt ning ringi galopeerinud
paar hobust oleks saanud hea videoklipi ükskõik
millise toote reklaamiks või romantilise muusika videoks.
Üldiselt jooksid kõik hästi.
Mis siis, et Mouzi (Karakush Its U Nanimous) üritas vahepeal
joosta koos Alexi ning tooliga.
Aga kõige huvitavama jooksustiili pakkus välja Katrini italiano Dino.
Seda nimetatakse jooks juhtmega. Seepärast, et igal muul moel
jooksma meelitatud Dino leidis, et vaid siis on hea
joosta kui flexi jalutusrihm järgi lohiseb st. juhe peab seinas olema.
Omamoodi uus arusaam dopingust...
Jooksuharjutused läbi, koerad väsinud kuid
õnnelikud, marssis meie seltskond lõkke juurde kus
meid ootas TERVE SUUR KAUSITÄIS VÄRSKET SUITSULESTA.
No ütle mida sa hing veel soovid...sõbralikud
hurdainimesed ümberringi, lõbusad rahulolevad koerad
kõrval, toredad lapsed nautimas suveõhtut, lõke, grill,
suitsulest, loojuv päike, Hiiumaa, (ja herilased).
No ON ju kõik mis õnneks vaja!
Feeling tol õhtul oli mega. Hoopis midagi muud kui
näitustel (selge see et nii peabki olema), vaba ja mõnus.
Hiliste öötundideni ei raatsitud sellest
lummusest väljuda. Au viimasele vaprale meessoo
esindajale, kelleks osutus Ave poeg.Tema oli tõelise
dzentelmenina väsimatule naiste mokalaadale seltsiks.
Viimaks iga roju oma koju ehk kes tuppa, kes telki
ees ootas uus päev täis tegemist.
Hommik. Nämm-nämm, kõht täis, aitähh! Edasi kes tegi
kiire ujumise merevees, kes metsajooksu koerte kannul.
Nimelt Pixie, Xena ja Grei otsustasid omal käel
romantikat teha. Grei kui sõnakuulelik poiss pöördus
ilusti Kristini juurde tagasi, aga afgaanid oma
valikulise kõrvakuulmisega seekord lihtsalt "ei kuulnud".
Ja Kadri ning Merle said oma hommikuse
metsajooksuportsu korralikult kätte.
Kogu seltskond viimaks koos, rääkis Marge Malbe
meile jooksuhurtade toitumisest-toitmisest.
Nii lektor kui ka kuulajad zestikuleerisid ägedalt.
Kui arvate, et tegemist oli sedavõrd elava diskusiooniga olete
eksinud. Kätega vehkimise ja aegajalt kohtadelt püsti
kargamise põhjus oli palju proosalisem----HERILASED.
Nemad olid kauba peale. Tasuta ja hulgi.
Loengu lõppedes oli aeg end liigutada.
Nimelt viis Alex läbi näitusekoolituse. Tänuväärt ettevõtmine,
eriti koertele, kel näitustel veel vähe kogemusi.
Harjutamine teeb meistriks.
 |
 |
 |
Ja jälle jooksurada üles ning jooksma! Seekord
puhkemaja avara muruplatsi peal. Jooksid kõik kes viitsisid.
Vahva oli. Mõnus oli. Tore oli.
Pärast jookse nagu peab sirutused venitused ja
lõdvestus ehk kes ujus, kes lippas niisama, kes kaifis
elu. Päike paistis ja oli nii erakordselt ilus suveilm.
Aeg lõunasöögiks. Haa, kui arvate et lõunasöök tol
päeval tähendas midagi tavalist olete jälle eksinud.
Hurdapäevade lõunasöök tähendab lõket päise päevaajal,
liha grillimist ja mõnusat chillimist.
Kahju ainult, et meie pere pidi ahvikiirusel oma kodinad kokku
korjama, siva paar ampsu haarama ja 120 rauas Heltermaa poole kihutama.
Kuid üks väike osa meist jäi
sinna, Luidja puhkemajja, lootuses, et me järgmisel
aastal sinna tagasi läheme. Sest seal pidi sadama harva vihma,
sest seal on meri ja mõnus taluhoov, sest seal on
külalislahke pererahvas ning ideaalsed tingimused
hurtade suvepäevade korraldamiseks.
Siirad tänud AFSA'le ja Eesti Hurtade Liidule,
kes korraldasid selle mõnusa ettevõtmise. Kahju vaid,
et peaorganisaatorid, igati objektiivsetel ja mõistetavatel põhjustel
loomulikult, ise sellest
üritusest osa võtta ei saanud. Kindlasti olete meiega järgmisel aastal.
Pöidlad pihku, et järgmisel aastal oleks seal sama
vahva kui oli aastal 2004...
Merle Reeds
fotod: Kristin Kerem